Moder en ich

Wae zitte same aan de kuueketaofel –
ich te lieëre, zie zök te stoppe
vuuer nog ’ne winjtjer mèt te gaon.

Nao ’n puueske valle häör de ouge toe
en röste de henj in de sjoeat –
ze sjriktj wakker es ich häör aanstoeat.

‘Mós se nog väöl, jóng?’ vreugtj ze.
‘Gaontj mer gerösj nao bèd’, zèk ich
en lèk naoldj en gare aan de kantj.

Dit beeldj oet mien jóngesjaore kumtj
dèkker trök. Den waer ich gans werm –
neet allein van die zök.